04.08.13

Minu Tokyo

Ma vaatasin oma kirjakasti, et uurida, millal see raamatu kirjutamise jutt peale hakkas. Tuleb välja, et 2009. aasta veebruaris.
Ma olin aasta olnud Jaapanis ja seejärel juba pool aastat kodus Eestis, aga kindla plaaniga Jaapanisse tagasi minna.

Epp võttis ühendust ja küsis, kuidas oleks "Minu Jaapaniga". Või õigemini "Minu Jaapani" proovipeatükkidega.
Ma olin nii enesekindel ja äksi täis. Viis päeva hiljem saatsin juba pika teksti Epule lugeda. (Tean, sest vaatasin järele.) Kirjutada oli lihtne, sest suurem osa loost oli juba esimese emotsiooni pealt Jaapanis olles blogisse ümber jutustatud.
Suur oli tahtmine rusikaga rinnale trummeldada, nagu gorilla, ja hüüda: "Andke mulle paar-kolm kuud, ma kirjutan teile kohe raamatu valmis! Sest mul on nii palju häid lugusid rääkida."
See tunne - illusioon, et mul on häid lugusid ja et ma oskan neid kirja panna - kestis veel parajalt pikalt. 

Kuna ma ei teadnud, millal ma täpselt tagasi Jaapanisse lähen ja kirjastusel ei paistnud raamatuga kiiret olevat, siis ootasin ja kirjutasin veel proovipeatükke. Vahepeal võttis Epp ühendust ja küsis, kuidas nüüd plaanid on ja vahel andis teada, kui mulle oli tekkinud kirjutamisel konkurente või kui nad siiski erinevatel põhjustel konkurentsist langesid.
Enne, kui 2010. aasta septembris uuesti Jaapanisse läksin, andsin sellest kirjastusele teada ja lootsin, et nüüd viimaks võib alata minu "paljude heade lugude" ümberjutustamine. 
Aga Epult ei tulnud enam kiiret positiivset vastust. 

Olin paar kuud Tokyos elanud, kui Epp palus veel mõne proovipeatüki kirjutada ja nüüd avastasin, et minu jaoks on vahepeal hea loo latt kõvasti kõrgemale tõusnud ja mitte miski, mida ma kirjutan ja seni kirjutanud olen, üle lati ei hüppa. 
Esimese emotsiooni pealt kirjutatud lugude varjukülg seisneb selles, et kui emotsioon läinud, ei tähenda need lood enam midagi.  
Aga kirjutasin. Detsembrini oli vaikust. Siis vastas Epp, et vahepeal on hulgaliselt kandidaate kaalutud, aga sõelale olen jäänud mina ja veel keegi. Et kirjutaks mõlemad veel kaks peatükki ja siis otsustaks. 

Ma ei tahtnud enam mingit raamatut kirjutada. Mul oli kriis ja paha olla. (Sellest täpsemalt raamatus! kõlaks reklaamlause.) 
Aga kirjutasin. Jälle vaikus. 
2011. aasta algul tuli kirjastusest vastus, et liiga raske on meie kahe vahel valida ja pakkumine tehakse mõlemale. Minu jaapani keele ja kultuuri õpetaja Maret, kelle lugu on tugevalt seotud Hokkaido saarega, kirjutaks Jaapani-raamatu ja mina võiksin jutustada oma elust Tokyos. 

Lugesin kirjastuse sõnumit ja hakkasin kõva häälega naerma. Kas tõesti Tokyo? See linn, millega mul juba pikemat aega kana kitkuda? Aga pakkumine meeldis mulle väga. Tundus hea võimalusena selle veidra ja lummava linnaga oma suhteid siluda.
Ainult et ma ei uskunud enam esimese emotsiooni pealt kirjutatud lugudesse. Samas ei osanud ma ka teisiti kirjutada ja nii tundus ilmatu raske alustada lugu 2007. aasta naiivsest sügisest, kui ma ise olin 2010. aasta rusuvas talves. 

Aga napilt paar kuud hiljem läks seis "grammike" veel hullemaks. Maavärinate ja hiidlaine ja tuumalekke ja isiklike tragöödiatega. (Siia sobiks taas küüniline hüüdlause raamatu reklaamiks.) 

Avastasin, et oma olevikust ja esimestest emotsioonidest lähtuvaid lugusid on nüüd üle mõistuse raske  kirja panna. Emotsioon oli liiga tugev ja kui ka katsetasin, hakkasin kirjutades alati nutma.

Nüüd oli väga hea hoopis põgeneda tagasi helgesse minevikku, olgugi, et seda läbi oleviku mustade prillide vaadates. Aga distants andis mulle võimaluse ka neid esimese-emotsiooni-lugusid kainemalt vaadata. Osa neist paremini kirja panna ja teised targu kirja panemata jätta. 
Raamatu algusest lõpuni jõudmiseks kulus mul natuke üle kahe aasta ja selleks ajaks sain ka katastroofi-peatüki kirja panna õige pisut valutumalt distantsilt. 

Kirjutamise protsess iseenesest on olnud ütlemata nauditav. Mulle meeldis selle juures kolm asja.

Esiteks, see oli õppimise protsess. 
Elu loomulikust kaosest tuli luua üks jälgitav narratiiv. See oli mingis mõttes nagu pusle kokkupanek: osati poeetiline, osati tehniline töö. Muuseas kerkisid esile väga huvitavad probleemid.
Üks neist oli näiteks terav vastuolu jutustuse-reaalsuse ja minu enda ego huvide vahel. 
Vastupandamatu oli soov kirjutada ennast kõige sümpaatsemaks ja intelligentsemaks inimeseks, kellega lugeja kunagi tutvunud on. Selliseks, kelle vaimukas ja täpne sõna jääb kõlama raamatu igast dialoogist, kes teeb ainult õigeid otsuseid, mõtleb õilsaid mõtteid ja nõnda edasi. 
Ma usun, et lõpuks sai lugu ego üle ikka võidu. 

Teiseks, sest see oli mineviku loomise protsess. Mineviku looks kirjutamise üks kõrvalnähtusid on asjaolu, et sa pärast mäletad minevikku täpselt sellisena, kui loo kirja panid ja kõik, mis jäi kirja panemata või mille reaalsust narratiivi huvides õige pisut väänatud sai, jäävad su mällu mineviku uue kujuna. 

Kolmandaks oli rõõm minna tagasi minevikku ja kirjutamise läbi viibida mõnes hetkes palju kauem, kui need tegelikkuses kestsid.

Võib-olla tundub nüüd, et lugu koosneb peamiselt nutustest hetkedest, nii et pean otsesõnu üle kinnitama - raamat pole üldse nii kurb.  Pigem on kerge ja naljakas, ausõna. Isegi toimetaja Anu ütles: rõõmsameelselt vaimukas. 


2 kommentaari: