13.10.17

minu mõtted kuumadest teemadest

... nagu kohalik ja maailmapoliitika, vaktsiinid.

Mulle meeldis viimase kuu maailmapoliitikas see moment, kui Kim nimetas Trumpi dotardiks ja kogu maailm pidi guugeldama, mida see sõna tähendab. 

Kohalikust poliitikast, piinlik öelda, aga ei lähe valima. Ei suutnud otsustada ja e-valimise magasin maha. Kasutu kodanik.

Kuigi mul oli suur plaan anda oma hääl inimesele, kes Tallinna bussijaama ümber olevad kaks valgusfoori inimsõbralikuks muudaks. Võiks rääkida üldse Tallinna valgusfooridest, sest laiemas plaanis rääkides... Aga laiemast plaanist pole mõtet rääkida.

Vaatasime ükspäev juba kümmekond aastat vana Jaapani dokumentaali "Valimised". 
Üks tavaline kutt kandideeris linnaosavalitsusse.
Parteil oli puudu selle piirkonna inimestest ja sõbra poliitikust isa tegi ettepaneku kandideerida. Kutt oli muidu mingi vanakraamipoe müüja.
Pandigi kampaaniamasin tööle. Poiss käis loosungeid karjumas kohalikes raudteejaamades, sõitis ringi ruuporiga kampaania-autoga, nagu jaapani poliitkäitumisele kohane. 

Röökis kaht asja: minu nimi on x! Nõustun peaministri reformiplaanidega!
Kampaaniakäsilased käskisid tal enda nime öelda 3 sekundi jooksul ühe korra. Suurt rohkem 3 sekundiga ei jõuagi.

Käis rääkimas kohalike põllumeeste ühendusega, kes pärast natsa naljategu ütlesid: "muidu me oleme alati ühe teise kuti valinud, aga sel aastal võib ju sind ka valida." Sest teatavasti on Jaapanis ühingutel ühine valimisotsus. Demokraatia pole indiviidi jaoks, piisab ühest kollektiivsest ajust.

Sellega seoses, sattusin vaatama FB ülekannet riigikogust, kus Lauristin rääkis. Konservatiivid küsisid: miks te topite seda sõna "liberaal" igale poole. Miks ei võiks me rääkida lihtsalt demokraatiast. 
Lihtsalt demokraatia. Kuramus küll.

Siis seletas Lauristin parlamendisaadikutele, mis sorti demokraatiaid on ja et need demokraatiad erinevad üksteisest väga. Kas keegi sellest ka targemaks sai? Vaevalt. 

Igatahes dokumentaalfilmis üks proua rääkis, kuidas neil on suurvihmadega alati kanalisatsioon umbes ja tänav hakkab ujutama. Et seda on vaja parandada. Kandidaat lubas kohe parandada.
Ma mõtlesin ka, et kohalikel valimistel tuleb mõelda lokaalselt. Ma ütlen: me vajame inimnäolist valgusfoorisüsteemi. Lähen täitsa põlema, kui valgusfooridest räägin, nii et edasi sellest vaikin.  

Aga antud dokumentaal kulmineerus poisi valimisvõiduga. Tegi lihtsalt rutiinsed kampaaniategevused ära ja saigi. 

See oli üks neid tõehetki, kus elu näitab, kuidas tegelikult oma eesmärki kommunikeerida ja saavutada.

Kommunikatsioonist rääkides, käisin vaktsineerimisteemalisel loengul. 
Sünnitamise ja beebihoolitsuse loengute eest tuleb alati 7 eurot välja käia, aga see on ainus loeng perekooli omadest, mis on tasuta. 
Muidu olen täiega vaktsineerimise poolel, aga see tasuta-värk tegi mu kohe skeptiliseks. Mõtlesin, et tuleb midagi ilgelt propagandistlikku. "Vaktsineerimine kõige vastu on ainult hea, punkt. Mingeid ohte ei ole, punkt."  

Aga tuli välja, et loeng on tasuta seepärast, et arstitudengist vabatahtlik seda annab. Ja lisaks ei olnud tema jutus tunda mitte grammikestki võitlevat veenmisvaimu.

Ma lausa pettusin. Pisut rohkem propagandat, palun, mõtlesin.
Sest kuulama oli kogunenud paras hulk nii-öelda vaktsiiniskeptikuid, kellest paar olid päris lärmakad. 

Suva need vaktsiinid, aga jälle oli näha, et kommunikatsioon ei ole sellisel kujul võimalik. Tuli meelde Ülo V, kes ei väsi rõhutamast: väärtuslikud on ainult korrastatud teadmised. 
Oh ma leidsin kohe tsiteerimiseks: oluline on teadmiste süsteemsus ja komplekssus, fundamentaalsus ja rakenduslikkus. 

Vaatasin, kuidas saali ees seisis inimene, kes rääkis sõnu, millel olid tähendused ja mis moodustasid mõtteid ja mille taustaks olid korrastatud teadmised. 

Saalis oli aga mitu inimest, kes ei teadnud, mis tähendused on sõnade taga ja seega ei saanud aru mõttekäikudest. 
Aga neil oli teema kohta juba kindel arvamus olemas ka. 

No mina ei tea, kuidas peaks sellisel juhul kommunikatsioon toimuma. Täiesti nõutuks ja õnnetuks teeb. 
Näiteks küsib keegi saalist küsimuse ja poiss vastab sellele küsimusele. Küsib lõpuks tagasihoidlikult: kas ma vastasin teie küsimusele? Saalist vastatakse: ei vastanud.

Aga ma ju kuulsin, et vastas. Täiesti vastas. Ainult, et küsija ei saa sõnadest ja tähendustest ja mõtetest aru. 
Siis tuleb küll ahas-ahastus peale. 

Poiss kasutaski tagasihoidlikku teaduskeelt. "Ei ole kunagi olnud" asemel ütles "ei ole kirjeldatud" jne. Liiga keerulised hallivarjunditega sõnad. 
Aga kui su publikus on inimesi, kelle jaoks tunnetuslikult on 97 protsenti sama hea kui 0 protsenti, näiteks. Et kui pole 100%, siis lennaku prügikasti.

Muuseas, ma ei saa aru, kust tekib pime usaldus absoluudi vastu. Kas seesama 100% ei peaks vastusena rohkem kõhklusi tekitama? 
Aga see mõte viib juba hoopis teiste teemadeni, mis ähvardavad omakorda pikkadeks kirjatükkideks kujuneda. 

Teadus on täna üks ja homme juba teine, karjatas üks naine. Tema jaoks oli poiss saali ees Teaduse inimkehastus ja nüüd tuli vaid tuld anda. 
Ma saan sellest mõttest aru, oma tõetera seal on. Uute teadmiste valguses tuleb asju ümber hinnata. 
Aga mis järeldusi sellest teha? Mitte, et läks trumm, mingu pulgad, vaid et läks juuksekarv, ajame kiilaks? 

Kui midagi toimib "ainult" 97 juhul sajast, siis parem viskame viimased 50 kuni 500 aastat teadustööd üle parda ja lähme nõia juurde, joome uriini, tantsime ümber lõkke? 
Vabandan ülevõlli väljendusviisi pärast.

Kokkuvõttes: mind üllatas, et loengupidaja sõnum ei olnud mustvalge. Ei üllatanud, et "vastaste" mõtteviis on mustvalge. Kurvastas, et kommunikatsioon nii võimatuna tundub. 

Loodan, et on selge, et ma ei rääkinud tegelikult praegu vaktsineerimisküsimusest.
Vaktsineerimise osas väljusin loenguruumist huvitaval kombel ettevaatlikumana. Eelkõige praeguse riikliku vaktsineerimiskava mõne detaili osas. Tõenäoliselt oli kuulajate seas teisigi, mõlemal pool nii-öelda rindejoont, kes asjale pisut uue nurga alt vaatama hakkasid. Nagu mu ema, kes on muuseas üks Aasta Õpetajatest, ütles: siis läks loeng ju korda.

Deem, ma tahtsin tegelikult merekapsasalatist ja oma seedekulglast rääkida. Need on kaks märksõna, mis mind viimasel ajal tõsiselt elevile ajavad.  

Miki fffiihhkab mitte-suve



18.09.17

ivata

Tahaks saada blogi kuidagi tagasi mundaansete teemade peale. Just nagu peaksin muidu täiega sakraalblogi.
Tegelt pean silmas selliseid kergemaid jutte, millel ei pruugi erilist pointi olla, aga milles oleks kergust ja mida võiks üle-päeva blogisse vuristada.

Aga kas või seesama blogipostitus on mul mitu nädalat mustandina istunud, sest tundus, et selles pole mingit erilist iva ja kui pole iva, siis ei hakka lugejat tülitamagi.
Samamoodi seisab mingi ateismi-postituse mustand juba poolteist kuud, sest teema on keerukas ja ma pole jõudnud neid mõtteid päris ära vormida.
No tõesti, rohkem kergust on vaja.
Nüüd kirjutan meelega ivatu postituse ja igatahes panen selle üles.

Viimased paar päeva olen küll täiega rase olnud. Kõht läks suureks ja ma hingeldan ja ägisen. Söön ka natsa liiga palju, siis ei mahu üldse hingama.
Enne oli kuidagi lihtsam. Rinnad ka vist nii suured, et nende all andis päris suurt kõhtu varjata. Aga enam mitte.

Eile läksin hommikul turule, siis 6 korrust trepist üles, siis tööle, siis 6 korrust trepist üles, siis ühele üritusele, siis 6 korrust trepist üles ja siis sõbrale külla ja siis 6 korrust trepist üles.
Treppe kõndida on väga raske.
Kui Shoga kahekesi kõnnime, siis ta lükkab mind trepist üles. Üllatavalt hästi aitab.

Augustis-septembris olen teinud mitu korda nädalas giidiööd ka, mis teeb vähemalt paaritunnist jalutuskäiku päevas. Laupäeval oli küll 4-5 tundi jalutamist.

Samas on hea, et on olemas kohustuslik tasustatud jalutamine ja kodutrepid, sest ma võtan mõnuga kaalus juurde ja me sööme väga hästi ja kõik on nii maitsev.

Iga nädal käime turul. Kui seal olid ainult marjad, siis läks kalliks kätte, sest marjakilo on kallis, aga nüüd, kus seal on kõiksugu muud aiasaadused, siis no lihtsalt nii rahuldustpakkuv. Kuigi meie ühe kuu soolakurgi eelarve on 20 eurot, tuleb välja. Iga nädal ostame kilo ja sööme kohe ära.
Samas kui mõelda, mis igapäevased toimingud käivad kurgi kasvatamise, soolamise, turule vedamise juurde...  Rõõmuga maksan kõikidele, kes nii suurt vaeva näevad, et need maitsvad tomatid-kartulid-seened mu kõhtu saaks.

ITK juures on hea asi see, et seal kohe kõrval on Sõõrikukohvik.  

Siis, Prismast ostame merikapsast ja teeme kurgi ja äädika ja veel mingite asjadega salatit ja mugime ja mugime ja mugime. Merikapsa-pakendi disain on selline, et Sho ütles, et nad tõenäoliselt ise ka ei saa aru, miks nad merikapsast pakendavad ja müüvad (kes kasutab seda ja milleks?), aga kuna nõudlust on, siis lihtsalt jätkavad... 

Mmmm toit.

Lapseootuse algul sain teadlikuks asjaolust, et tegelt mul on väga madal vererõhk (60-midagi ja 90-midagi) ja ämmaemand soovitas tass-paar kohvi päevas juua ja ma mõtlesin: no kui just peab.
Endal oleks südames justkui päike tõusnud. 
Kuigi ma reaalselt joon vähe kohvi - vahel kaks lonksu, vahel pool tassi, harvemini terve väikse tassi, kui on väga maitsev. Kohvi tegemise rituaal lihtsalt meeldib mulle väga. 

Aga vahepeal käisin pikalt ringi uue identiteedi-aksessuaariga: madal vererõhk.
Sellepärast ma hommikul olengi loid.
Seepärast olengi selline madala sagedusega inimene.
Andestage, mul on madal vererõhk ja seepärast ma praegu diivanil siruli olengi.

Paar kuud tagasi käisin koos paari jaapanlasega ühes Eesti edulugu-tarkvaraettevõttes. Kohtusime CEOga. Jaapanlane tahtis oma ettevõtte kohta teha ettekande. Vaja oli ta arvuti ühendada koosolekuruumi-ekraaniga, aga päris õiget juhet polnud.
Eesti CEO ütles, et ta otsib õige juhtme, aga ta ütles nii: I will make it happen. 

Ma mõtlesin, vot see on eduettevõtte-suhtumine. Ei ole mingit leiget "oodake, ma otsin juhtme". Ei.
I will make it happen. 

See on risti vastupidi minu elule, mõtlesin siis.
Ma ütleks: sorri, ma ei tea... mis juhet vaja ongi? Mul madal vererõhk ka, ei tea, kas üldse jaksan kõiki juhtmeid läbi sorteerida."

Make nothing happen oleks minu kõige enesekindlamalt sõnastatud moto, mõtlesin tookord.

Ühesõnaga, lüpsin seda vererõhu-lehma vahepeal korralikult, nüüd sain aga vist üle.

Olen viimasel ajal väga-väga palju tööd teinud. Kahe nädala jooksul vähemalt pole ühtegi puhkepäeva olnud. Põnevaid seikasid ja ärritumist on ka. Kunagi ehk kirjutan.
Aga praegu: Miki pildid. Need on natuke pervod ja olen paar kuud julgust kogunud enne, kui teile näitan. Sest kass ei ole titt. Ei ole.
Aga K tõi meile tegelusmati ja no see on ju kassidele disainitud....

video












06.08.17

külalised

Leidsin oma maja eest ühe 55-aastase Austraalia rekajuhi. 
Kell oli mingi pool üksteist õhtul ja jõudsin just töölt. Seisis mees, suure seljakotiga seljal ja väiksema seljakotiga kõhul, pilk selline hädine. 
Ma astusin ligi, küsisin, kas on mingi mure. Ta ütles, et jäi Vilniuse bussist maha ja ei tea, mida nüüd teha. Tuli Leedust häälega, nüüd tahtis bussiga tagasi.

Ma helistasin Shole, küsisin, kas võõras mees võib me diivanil magada. Sho ütles ok ja ma ütlesin, et ta helistaks mulle tagasi, kui suurem laga elutoast ära koristatud. 

Istusime ja jõime teed. Mees rääkis, et ta hakkas maailmas reisima 1984. aastal. Vahepeal näiteks hääletas kaks aastat järjest Euroopas. 

Gorbatšovi ajal reisis Pekingist Moskvasse, sealt Leningradi, sealt Soome, sealt Norrasse. Üheksakümnendate alguses hääletas Jaapanis ringi. 

Seekord kavas võtta Baltimaadele lisaks Balkani poolsaare ja sealt edasi liikuda Kesk-Aasiasse. Peamiselt hääletades.  
No ja siis millalgi tagasi Austraaliasse autot juhtima. 

Ta pidas reisi- ja igapäeva-päevikut. Mõtles, et kunagi annab päeviku kirjastusele üle, et need teeks sellest mingit sorti raamatu ja saadud raha annetaks ta heategevuseks. 

Eesti on tema sajas riik. Kui mitte sisse lugeda Mosambiik, kust ta peatumata läbi sõitis. Kui Mosambiik sisse arvestada, on sajas riik Läti. 

Aga hoolimata sellest, et mees oli reisinud läbi põnevate kohtade ja aegade, oli ta üllatavalt igav vestluskaaslane. 

Hommikul ärkasime üles, sõime hommikusööki ja siis ta läks ära. Enne veel ütles: mul on öösel pükstele plekk tekkinud. Ei tea, kuidas see juhtus. Küllap nägin mingit unenägu, aga ei mäleta, millest. Seda juhtub harva. 
Ma lohutasin lahkelt, et plekki pole üldse näha.

Aga pärast oli rõve olla ja mõtlesin, et deem, isegi minul on mingid piirid, millest üle minnes on jutuga liiga kaugele mindud. Nagu näiteks Austraalia rekamehe püksipleki-jutud. 

Eile käis külas Sho kursavend. India kutt, hästi jutukas sooja südamega poiss. Sõime sushit. Sho teeb päris head sushit, avastasin. Miks ta seda tihemini ei tee, ei tea. 

Rääkis oma Eesti-elust. Kuidas talle meeldib väga üks töökaaslane. Ta läks sinna kohta tööle ja siis rääkis kolm päeva järjest ühe poisiga. See poiss muudkui vaikis ja kuulas. Aga neljandal päeval hakkas poiss rääkima ja siis rääkis kümme päeva järjest ja India kutt mõtles: on ta ikka eestlane? Kuidas ta nii palju räägib? 

Ja nüüd nad räägivad iga päev hästi palju. Seepärast käib India kutt nädalavahetustel tööl, et saaks natuke vaikselt tööd teha ja end laadida, et siis ülejäänud viis päeva tolle teise kutiga juttu puhuda. 

Siis ta rääkis vene vanamemmest, kellelt ta tuba üürib. Kui ta internetti tahtis ja varustajale helistas, siis too ütles, et vanamemm on hull, nad on seal kolm korda käinud ja vot enam ei ole nõus. Teine firma oli siiski nõus. 

Ja tõepoolest, ükski üüriline polnud vanamemme juures tervet kuud vastu pidanud. Mis tähendas, et kui üks kuu täis sai, korraldas proua talle piduliku õhtusöögi. Ja kui viis kuud täis sai, siis korraldas vanaproua peo. 

Nad suhtlevad muuseas ainult Google Translate'i abil ja kuigi see paar lauset tõlgib hästi, siis pikki jutte enam mitte. Mis tähendab, et India kutt istub ja kuulab naeratades, kuidas proua monoloogi peab ja proua on nii õnnelik. 
Proua ütleb: mul on nii hea meel, et sa aru ei saa. Lihtsalt kuulad ja naeratad. 

Täna öösel nägin pikalt igasuguseid unesid, aga ükskõik, mida ma nägin, kõigele taustaks rääkis see India poiss, oma soojal emotsionaalsel kombel. 

Lisan nüüd hulga pilte kassist kastis. Me arvasime, et Miki pole klassikaline kasti-kass, aga kui Sho tõi Jaapanisse saatmiseks postkontorist ühe, siis avastasime, et oleme eksinud. 
Tahtsin robot-tolmuimeja tööle panna ja tõstsin kassi koos kastiga ära diivanile, aga niiviisi ebastabiilselt diivanipadjale, et kast vaikselt viltu vajus. Kass ei lasknud kasti asendist end üldse häirida. 
Kasti kõrval oli midagi huvitavat, mida kass käpaga susima pidi.

Tööga seoses käisin martsipanikuju värvimas. Kõigepealt sai valida, kas teed kuke või koera või kassi või. Mõtlesin Sho peale ja valisin kassi.
Siis tuli värvima hakata. Teadsin, et kui kassi nina ära ei värvi, on Sho rängalt pettunud.
Meid juhendati, et värve ei tohi segada, sest siis läheb asi poriseks kätte. Nii alustasingi selge punase ja selge kollasega ja lõpuks kõrvade, nina ja saba jaoks selge sinine. 
Aga ma lihtsalt ei kannatanud neid rõve-puhtaid värve välja ja ülejäänu miksisin ära, nagu mingi kuramuse waldorf-laps.
Kõigil teistel tuli palju ilusamini välja, aga igatahes, kui pärast S'ile enda oma näitasin, oli ta vaimustuses. Vot!  Küll waldorf-laps waldorf-last tunneb.
Eile käisime jälle keskturul, mis on mu lemmik koht. Poes käimist ma teatavasti ei kannata, aga turult tulles on alati selline suur rahuldustunne: nüüd sai küll head ja paremat. 
Turuinimesed on elavad, silm särab, tahavad müüa. 
Kõik oma raha viime keskturule. 

Seal on üks vanaproua, kes müüb soolatud kurki. Ta pakub alati ühe kurgi maitsta ka. 

Esimest korda ostes küsisin rumalalt: kas te ise soolate kurke? 
Ta ütles: ma soolan kurke juba ajast, kui teie ema polnud sündinud. 
Nüüd alati ostame temalt. Tal on eile soolatud ja üleeile soolatud kurki. Meile maitseb üleeilne. 

Turuhoone on põneva arhitektuuriga. Vaatasime kunagi Shoga, et see küll pole Eesti. 
Sho ütless: Tadžikistan. 
Nüüd kujutamegi ette, kuidas käime Tadžikistanis turul. 

Lõpetuseks, ma nii tohutult naudin viimase aja ilmasid. Suvised hoovihmad, see on nii-nii-nii mõnus.