08.12.17

force majeur

Aga meil on nüüd beebi, maailma kõige armsam. Tal on ebaloomulikult pikad sõrmed ja varbad, nagu Shol. Homme saab ta nädalaseks. 

Sünnitus oli kohutav. Suht varakult hakkas mulle tunduma, et siit head ei tule, sest pidin algusest peale ohjad käest andma ja laskma ämmaemandatel end ühendada üha uute ja uute juhtmete ja torude külge. 

See oli seepärast, et veed olid läinud, aga mõistliku aja jooksul ei alanud aktiivne sünnitus ja siis hakati seda kiirendama. Nad timmisid mulle kokteile veeni, manipuleeerisid seda- ja teistpidi, juhtmeid ja torusid aina lisandus ja siis läks kõik väga kähku ülemõistuse valusaks, aga pärast pikka piina polnud miskit ikka avanenud. 

Minuga tegeles suure osa ajast praktikant, kes polnud veel ämmaemanda-vestluskunsti selgeks saanud ja kasutas vabalt fraase, mida sünnitaja kindlasti kuulda ei taha. 

Nagu näiteks küsimusele, mida nüüd teha, vastuseks "kui ma vaid teaksin".
Ja üks hetk ütles ta: "Nüüd ma küll ehmusin!" 
See oli vist, kui ta kanüülist midagi lahti ühendas ja verd igale poole purskus. 

Sina ehmusid? MINA olen see, kes täna siin avalikult ehmuda võib...  oleks öelnud mõni vähem tsill sünnitaja. Aga ma olin siis veel tsill. 
Muidu ta oli tore, lihtsalt peaks veel sõnakunsti harjutama. 

Aga kokkuvõttes läks asi järjest kohutavamaks, nii et minu lemmik osa sünnitusest oli epiduraal ja kõige lemmikum, kui nad tulid soovitama mulle keisrilõiget, mida mina neile juba poole sünnituse pealt soovitanud olin.  

Arst tuli ja ütles rangelt, et keiser tuleb beebi heaolu huvides, mitte minu elu lihtsaks tegemiseks. Tundsin end solvatuna, sest ma pole eal plaaninud sünnitusest enda jaoks mingit mõnusat häppeningi teha. Oli ainult üks konkreetne "ambitsioon": elus ja terve laps.

Beebi sünd ongi mu peas kuidagi lahti ühendatud kõigest eelnevast. Ma lihtsalt ühel hetkel ärkasin üles ja mu kõrval oli imeline tulnukas. Tulnukad ju nii saabuvadki - ilmudes.


Meil käis kurg akna taga.


Sho tellis Oomipoest muude vidinate seas ka väga agressiivse loomuga jõulutuled - sellised, mille valgus vaheldub sama mustriga nagu trance muusika. Pakk jõudis just haiglapäevil, nii et ta ehtis me toa ära. 
Ja siis, vaadake seda mõnitust voodi peatsis... Mhmh, muidugi avane harmooniliselt nagu roosinupp, muidugi. 
Kui koju jõudsime


Beebi esimene vannitamine.

Lõppu videolõik ajast, kui sünnitamine veel tsill oli. 


28.11.17

vint peale

Beebi sai täna 39. Vahepeal mul oli mingi kaks päeva, kus ma olin "puhkusel" ja siis mõtlesin: noh, tuled välja, tuled või? Hakkad sündima? Ah? Ei? 
Appi, kui ta tuleb välja, siis mul on beebi. Aga ta niikuinii ei tule, see ei tundu reaalne. Tuleb ta homme, ülehomme? Kahe nädala pärast? Minu sünnipäeval? Või ikka homme?

Aga siis tulid mingid koosolekud ja muud põnevad asjad, millega elu jälle vaikselt täitus ja sain haiglase tähelepanu oma kõhult ära. 

Muidugi pendel kõikus teise äärmusesse. Esiteks mul oli see toimetamistöö, mille pärast ka blogis vingusin, eks. Sellega sai justkui ühele poole, hingasin kergemalt. Aga siis nad saatsid teksti mulle küljendatuna tagasi, et vaata veel enne trükki minekut üle. 

Sel hetkel mõistsin ma, et olen oma rollist valesti aru saanud ja kui enne parandasin tõlkevigu, siis nüüd tuleb hakata eesti keelt siluma. Oleks ma seda algusest peale teadnud, poleks tööd mitte mingil juhul vastu võtnud. Keeletoimetamine ei ole selline asi, mida võiks jätta "hea keelevaistuga" inimesele. Seda õpitakse ülikoolis - ja põhjusega. 

Väike paanikakõne emale, kes õnneks ei ole mitte japanoloog, vaid eesti keele filoloog, ja asi saigi "kiire" lahenduse. Istusime pühapäeval 11 tundi järjest laua taga ja suutsime kolmandiku raamatust ära toimetada. Eile-täna olen ma üksi, tunduvalt aeglasemas tempos pusinud. Vaatan, kas saan enne tite sündi lõpuni.  

See on siis esimene asi, mis "juhtus". Teine asi, me käisime oma uut korterit vaatamas. Mõtlesime, et kui veebruaris-märtsis sisse kolida, peaksime nüüd juba köögimööbli tellimisel esimesi samme astuma. Seepärast läksimegi vaatama, milline mööbel sinna sobida võiks ja nii. Et saaks aegsasti kõigega rahulikult... teate... tegeleda...

Vaatasime korterit ja ma ühtlasi küsisin üle, millal võiksime selle kätte saada. Tavaliselt ju ehitus venib ja kes teab, äkki oleme aprillini veel vanas kodus.  

Vastuseks sain "25ndal plaanime asja ise üle vaadata ja siis ehk 5ndal võiks teie vaatama tulla ja..." 
Oot, mis kuust ja... aastast me räägime, küsisin täpsustavalt. 

"Noh, 5. detsembriks tahaks töödega lõpule jõuda. Igatahes peaksite enne jõule uude koju saama." 

Nädal tagasi saime sellise uudise, nii et viimase nädala oleme paganama köögimööblit püüdnud sebida. Kahhelkivipoes käisime ja... Mis värvid, mis materjalid, mis hinnad, mis paigutus, mis mis mis... 

Sellised lood. 

Kui te nüüd muretsete, et ma olen paanikas ja stressis ja mis kõik veel, siis ei ma ole. Eks elu keerabki vahel vinte peale ja niikuinii ükshetk tuleb force majeure tite näol ja siis vaadaku krimiromaanid ja köögimööblid (ja notarid ja ventilatsioonitorud ja pangalepingud ja koosolekud ja kodulehed ja e-kirjad ja ärisuhted ja maksud ja dokumendid... )  ise, kuidas hakkama saavad.  

Seni on tore, et tegevust jätkub. Sest vabadel hetkedel on mul kalduvus vinguma hakata, et mis kõik on ebamugav ja kust valutab - või niisama tüütu olla. 
"Sho, vaata mu kõhtu, vaata mu kõhtu. Mul on nii suur kõht. Appi, vaata, kuidas kõht liigub. Vaata!"

Aga tõepoolest, see kõht. Vahel titt liigutab, nagu tema oleks Michelangelo ja mu kõhu sisesein tema Sixtus, aga vahel oleks mul nagu pöörane kutsikas põues. 

Igatahes plaanin ma järgmisest nädalast päriselt töölt puhkusele jääda, sest ükskord beebi ju sünnib. 

Sho peab titele mütsi ka tegema. Ma ütlesin, et mul on vaja uut mütsi, et äkki-äkki saaks K mulle uue mütsi teha, ma nii rõõmustaks.
Sho ütles: ma teen sulle ise uue mütsi.
Ma ütlesin: okei. Aga võib-olla on sul lihtsam teha alustuseks üks väiksem müts, näiteks beebimüts. 
Sho ütles: okei.

Kord sattusime lõngapoest mööduma ja ostsimegi vardad ja lõnga ja Sho hakkas kudumist õppima. Üks vinge maniküüriga latiino-proua õpetab läbi video. 

Ei ole kindel, kas ta kunagi mütsini jõuab, aga vaatame. Igatahes on nii ARMAS vaadata, kuidas ta kududa pusib. Tegelikult hakkas enam-vähem tulema juba.

Praegu on bussipeatustes plakatid vastsündinud beebi pildiga. Palutakse annetust haiglale. Sho vaatas pilti ja nentis, et ka sellel beebil on müts peas ja kuidas meie oma saab, kui tal mütsi pole. 
Ma ka ei tea...


Kuna ma magan öösiti nii halvasti, siis Sho magab öösiti nii halvasti ja seega oleme juurutama hakanud lõunauinakuid. Miki magab nii öösel kui päeval hästi ja palju.

Miki ja Sho magavad. Tegelikult ma magasin ka sealsamas vasakul, aga siis tõusin ja tegin pilti.



05.11.17

oktoobrit ei olnud

Oktoobrit poleks nagu olnudki. Teadsin juba kuu alguses, et oktoober libiseb kusagile - siis tuligi kuu lõpp. 

Sho ükspäev küsis: millal sünnitähtaeg on?
Ma: viiendal
Sho: mis kell?

Tänasest olen muide dekreetpuhkusel. "Puhkusel". 
Arvasin, et mul on oktoobris aega ja äkki hakkab veel igav ja siis võtsin ühe toimetamistöö vastu. Kuigi ma teadsin, et see on halb mõte, ükskõik mis otsast vaadata. Ülla-ülla,  nüüd olengi sellega kimpus, sest oktoobrit ei olnud. Siis on veel lõpetamata projektid ja projektid, mis ei lõppegi ja...

Alles natsa tagasi sain aru, et kui titt pooleteise nädala pärast sünniks, oleks ta täiesti legaalne täisealine. Aga mul on raamatud lugemata, sünnitusteemadel mediteerimata, koristamata, tšillimata - ja töö on veel tegemata. Mul on veel nii palju tööd, on tunne.

Küll aga on meil olemas kõik asjad. Kes oluliste teemadega diilida ei oska, katsub ikka ebaolulistega  puudusi korvata.

Tegelikult ei ole nii hull midagi. Kui alguses oli natsa rõve, et keegi teine mu kõhus liigutab, siis vahepeal muutus see tunne rõve-armsaks ja nüüd on lihtsalt armas. Nii et ma arenen emotsionaalsel tasandil ka. Ja kui algul ma arvasin, et ma ei näita beebit kellelegi enne, kui ta on tulnuka staatusest nunnu staatusesse kasvanud, siis nüüd ma olen täitsa seda meelt, et läbipaistva naha ja uduse pilguga, sündimisest lömmis tulnukas-beebi on ka äge. Pluss, et sõbrad lubasid valetada, et ta on algusest peale nunnu. 

Ah, need on lihtsalt mu mõttetud mured, mille kallal mõnuleda selle asemel, et karta beebi elu ja tervise pärast sünnitusel ja edaspidi.

Ma muidu täiega plaanisin, et hakkan nüüd titeblogijaks ja räägin rasedusest ja asjadest, aga aeg lendab ja aju on liiga väsinud, et kirjalikult mõelda.
Tegelikult valetan. Ei plaaninud titeblogijaks hakata, sest tean ette, et mul niikuinii ei tule see hästi välja. Liiga palju hämarust. Ja teate, kui palju musta huumorit ma püüan kas või praegu filtri taga hoida. 
Aga mõtteid jagada tahaks nagu ikka ja... 

Katsetan pisut ikka raseda argipäevast ka rääkida. 
Muide, mõned kuud tagasi kasutasin pehmeid väljendeid nagu "lapseootus" ja nii, sest "rase" on nii kole ja robustne sõna.
Aga nüüd: rase. Täiega rase.

Ööd on viimasel ajal karmid. Kopsumaht on väike ja lisaks nina kinni, nii et ma eriti ei hinga. Seejuures on elupask, et mul öösel lähevad sõrmed tursesse, sõrmeliigesed valusaks ja veri kaob sõrmedest ära. Ja kaob nii ära, et tagasi enam kuidagi ei saa. 
Muidugi on see kõik normaalne, ma kontrollisin.

Mõtlesin algul, et nüüd elangi nii, et verd sõrmedesse ei jätku, sest sõrmeotste mudimine ega ka peksmine ei andnud mitte mingit tulemust. 

Siis leidsin punkti küünarnuki juurest, kuhu peab vajutama. Õigemini sealt algavad sooned, mis sõrmedeni lähevad.  Kui sealt mudida, siis tavaliselt saab vere sõrmedesse tagasi. Iseasi, kui kauaks. 
Aga see kõik on nõme ja väsitav ja ei lase mul magada. Vetsus käin ka sada korda.

Massöör tegeles mu vasaku käega viimati oma pool tundi järjest. Siis oli paar ööd parem. Basseinis on ka hea, aga probleem ei taha päriselt laheneda. 
Sellised on ööd. 

Aga päeval on seni kõik lihtne ja ilus olnud. Kui olen püsti ja tegus, siis on kõik väga tsill ja kerge ja olen kiire nagu kitseke. Selles mõttes on mõistlik teha tööd ja sebida ringi, vältida siruli viskamist. 
Ainus jama, et viimased paar päeva, kui olen viimaks rohkem kodune olnud, hakkavad öised mured vaikselt ka päevadesse hiilima.

Nõme hakkabki sellest hetkest, kui kontroll käest ära läheb. Seni, kuni vee joomine ja bassein ja mis iganes muud trikid keha tasakaalus hoiavad, on okei. Siis peab neid asju lihtsalt tegema. Aga viimastel päevadel on natuke selline tunne, et mida ma ka ei teeks, seis läheb lõpuks ikka kehvemaks. 

Tundub, et viimasel ajal olen ka selle piirini jõudnud, kus selline paras suur rasedakõht muutub kohe-kohe ebaloomulikult ebaproportsionaalselt hiiglaslikuks hirmuäratavaks palliks. See perspektiiv ei rõõmusta eriti.

Teisalt, kuigi arvasin, et raseduse viimase kolmandikuga läheb kõik vaid allamäge, siis üks üllatus  oli ka. Kui arst mulle rauatabletid määras, kulus mingi nädalake, kui ma avastasin, et käin trepist üles nagu inimene. Tempokalt. Siiamaani käin. 
Nii et varasema trepi-jõuetuse taga oli lihtsalt rauapuudus. 

Teine tore asi, et kuigi olen eluaeg pidanud juukseid üle päeva pesema, siis nüüd on juba mitu kuud uus süsteem - iga viie-kuue päeva tagant. Nägu ka klaar. Viimaks sai 15 aastat kestnud puberteet vist läbi.

Appi, mind ennast ajab mu jutt haigutama. Juuste teema oli viimane piisk. Enam ei tee. Juuksepesujutte ei räägi. 
Panen hoopis Miki-pilte. 
Meil käis fotograaf ja kass tuli keerfiri abil ka pildile meelitada. Miki jäi skeptiliseks.