11.02.18

kaerahelbeke

Olen suht väsinud. Muidugi peamiselt seepärast, et öösiti magan hõredalt. 
Lisaks, viimastel päevadel pidin ligi 800 haikut skännima ja netti riputama, sest me korraldame maailma laste haikukonkurssi. 
Sihuke äpp on, muide, nimega tiny scanner.
Siis muu, tähendab koristamised-pesupesu, kirjavahetused ja niisama vajalikud sebimised, ka kuhjus. Tagatipuks sõin ükspäev ema imemaitsvat quiche'i, mis mõjus beebi A'le kõhuvalulikult ja siis oli ta mul pidevalt küljes, nii et palju jäi seepärast tegemata. 

Asjad on endiselt kuhjunud, nii et kui hetke vaba aega saan, tekib tunne, nagu tahaks korraga kaheksa ilmakaare suunas joosta - teha seda või teist või viiendat -, aga lõpuks teen ikka kaeraküpsiseid. Prioriteedid - kes neid seab, kui ise ei sea.

H tõi mulle sünnaks enda tehtud kaeraküpsiseid ja paar päeva hiljem saatsin talle sõnumi, et nüüd on kaks varianti: kas saadab mulle igal nädalal paki või jagab retsepti. 

Sain retsepti ja alates detsembri lõpust olen suht igal kolmandal päeval küpsiseid teinud. Ei tea, mis hullus mind tabas, aga ainult neid söökski.

Beebi Luukas (ma nüüd kutsun teda nii), mu pisi-linnupojake, mu väike kassike, mu moonirullike, kaerahelbeke... olen hellitusnimedega veel katsetamise staadiumis... on nüüd piisavalt ümarpõskne, et tulnuka staatusest inimbeebi omasse langeda.

Viis kilo, nii et maadleb kassiga samas kaalukategoorias.
Tükk aega ahmisin õhku, kui avastasin, et mõned riided on talle parajad, mitte enam suured. Nüüdseks on paar riideeseet lausa väikseks jäänud. 
Üks ilus kingiks saadud sinine, mille puhul ootasin, et millal L piisavalt suureks saab, on nüüd esimest korda selga pannes hoopis liiga paras. Nii otsustasin, et ei vaheta tal seni riideid, kuni ilusa sinise peab tal seljast ära lõikama. 

Lõikamisest - ma algul arvasin, et ei lõika L küüsi, kuni ta on piisavalt suur, et oma küüsi ise lõigata. Liiga pisikesed sõrmed, liiga suured käärid... Aga nüüd olen juba suht vilunud lõikur. 

Ükspäev tühjendasime fotokat vanadest piltidest ja sattusime beebi esimeste elunädalate omadele. Mõtlesime: olid alles ajad... 
Olid alles ajad - mõni nädal tagasi, heh. Ta on lihtsalt iga päev uut nägu ja uut kasvu.

L avastas hiljuti oma vasaku käe. Nüüd leian ta aeg-ajalt kätt piidlemast. Natuke sellises asendis, nagu viskaks pilgu käekellale. Vahel jutustab oma käega pikalt ja usalduslikul toonil.

Tahaks, nagu mõni netipood, talle soovitada: kui teile pakub pinget te vasak käsi, siis soovitame tutvuda ka paremaga...
Aga eks iga käsi omal ajal.

Kõige ilusamad hetked päevas on siis, kui väike L mulle hellusi sosistab.

Ta on muidu selline usaldav tüüp. Ema käis külas ja samal ajal kui ma midagi muud teises toas tegin, rääkis L talle kõik saladused ära.
Ma tean seda küll, kui ta jutustab, siis tal on selline nägu, et "ainult praegu, ainult sinule usaldan..." 

Mu lemmiklaul on hetkel Melanie de Biasio "Your Freedom Is the End of Me". Pealkiri on väga informatiivne, ütleb, millest laul räägib. 
Your freedom is the end of me, ümisen vahel oma väikesele oidipusele.

Annan jätkuvalt jaapani keele tunde. Viimati sai nalja fraasiga "jumala savi". (Jaapani keele sõpradele: kami no nendo. Mul on jumala savi - watashi wa kami no nendo o motteimasu.)

Jaanuari lõpuga loobusin Netflixist, sest no ma ei vaata sealt asju. Võtsin sügisel lihtsalt tasuta kuu, et näha "Rick and Morty" uut hooaega, aga siis unustasin tellimuse lõpetada. Aga siis, jaanuaris tekkis Netflixi "Friends" ja ma mõtlesin, et deem, miks ma pidin lõpetama. Vaatasin veel esimese hooaja ära ja siis oligi jaanuari lõpp. Pärast tükk aega ei teadnud, mida teha. 
Kuigi mul on DVD boks kõikide hooaegadega ka riiulis ja nii. 

Varsti hakkame kolima. Meile ähvardati juba detsembris korter üle anda, aga asi jäi venima (mis meile sobib - Luukas sündis ja kõik) ja nüüd toimub tehing veebruaris. Aga nii palju lahtisi otsi on ja asju, mida peaksin teadma, aga ei tea. Köögimeister ei vasta küsimustele mu kirjades ja või-olla tuleb köök kole ja korter nõme. 

Pakkima peab... Aga ma muudkui skännisin haikusid ja kokkasin küpsiseid. 
Mõtlesin, et kui riided ja raamatud ära pakin, siis ongi suurem osa asju pakitud. Aga nüüd, kus suur osa riideid ja kõik raamatud kolimiskastides, vaatan ringi, et mis laga see igal pool on ja millistesse kategooriatesse peaks selle kõik jaotama ja kuidas pakkima...

Aga beebi-beebi-beebi. Tal ühe silma kohal natuke nahk punetab. See olla osadel beebidel, nimeks kurenokajälg. Ühest küljest kõlab armsalt, aga teisalt tekitab küsimuse, kas kurg tahtis tal silmi peast nokkida või mis. 

Mäletan, kui olin rasedusega poolepeal, siis nägin mingit intervjuud John Cleese'iga, kus ta oma emast rääkis. Ta ütles, et ta ema oli selline, kes veel üheksakümnesena iga kord poja küsimusele, kuidas läheb, vastas "ah, viimasel ajal on suht masendav" või midagi. John Cleese iganädalastel telefonikõnedel vastas seepeale alati, et ta organiseerib kellegi oma ema tapma, kui tal nii raske on. Ja siis ema igakord naeris.  
Tookord mõtlesin, et ma võiks vabalt olla nagu tema ema. 

Varem olin mõelnud, et kelle moodi me beebi tuleb, kas Sho või minu või Sho vanemate või minu vanemate. Intervjuud vaadates sain aru, et me laps võib tulla hoopis nagu John Cleese. 

Kui tal on kapuuts peas, on ta nagu mingi kutt. 

Mu lemmik Sho titepilt.
Ma koos ema, vanaema ja vanavanaemaga.
Lõppu kaks lambikat asja, mis arvutist leidsin: üks kassikiusu videost ja teine pruudikimono proovimise piltidest. Sellised ajad olid ka. 




20.01.18

lagunemine

Nüüd tuli küll morbiidne pealkiri. Aga ei muuda ka, sest tõepoolest - kõigepealt oli mul silmal odraiva, siis tekkis sõrmeküüne juurde punetus ja mäda. Siis juhtus sama varbaküünega ja siis teise sõrme küünega. Siis läks ige põletikuliseks. Siis hakkasid imetamise sundasendist põlved valutama. Niiviisi valutama, et magada ei lasknud, kujutate ette. Hea idioot ma olen, kirusin end, ei võinud siis jalgu sirgu lükata.

Siis tekkis silma jälle põletik. Ja siis jälle varbasse.
Siis halvenes silmanägemine tunduvalt. Loodan, et see väsimusest ja ajutine. Kondid raksuvad üllatuslikest kohtadest ootamatutel momentidel.

Hakkasin vitamiine sööma.

Ah, ja siis, tuleb välja, mul ongi song.
S ütles, et tema teada on songad ainult kassipoegadel, mina teadsin ainult kubemesonga, aga nüüd selgub, et on olemas midagi nende kahe vahepealset: armisong.

See mingeid vaevusi ei põhjusta, lihtsalt pean mõne kuu pärast teist korda elus narkoosi alla minema.
Pole see keisrilõige mingi lillepidu. Kuigi sellel on ka omi võlusid (nagu unepealt lapse saamine).

Beebi A'd tabas aga ühekorraga puberteet ja keskiga - ta täiuslik beebinahk täitus aknega ja pealagi läks kiilaks. Tõelise samurai soengumood. Akne tõmbas nüüdseks tagasi ja uusi juukseid on juba pool senti, aga no tõesti. 

Tean, et asi ajutine ja osa kuival maal elamisega kohanemise protsessist. Ema ütles, et ma olen nii hästi informeeritud, sest tema omal ajal mõtles, et näed, sain haiglast täiusliku beebi kaasa ja juba kuuga suutsin ta nässu keerata.

Vahepeal hakkas A naeratama ja lalisema ja see upgrade on täiesti revolutsiooniline.
Ma sain teada, et ta on lahke ja suure südamega inimene. Vähemalt ta kõnetab mind nii hellalt, et ma tahan temaga ka ainult väga hella häälega rääkida.

Ükspäev oli kell nii umbes neli kakskend neli öösel ja ma olin maailma peale vihane, et ma magada ei saa. Kussutasin titte, pilk aknast välja suunatud. Pööran siis pilgu korraks tagasi titele ja vaatan, et ta naeratab mulle oma kõige hellemat naeratust ja siis ütleb mulle midagi maailma kõige pehmemal toonil.
Siis ma heldisin päris mõneks ajaks. Pärast olin vihane edasi.

Miks arvatakse, et titemammade maailm ahtaks jääb? Mind huvitavate teemade ring on vaid avardunud - beebi kaaluiibe, gaaside, näonaha võrra.
Näiteks pole midagi olulisemat kui A seedekulgla ja selle töökorraldus. 
Iga krooks ja puuks saab minu ja Sho spontaanse tunnustava mõmina osaliseks. Nii lihtsalt on. Seedimine on oluline ja kõik. See on peamine, millega A päevast päeva tegeleb ning sellest sõltub nii tema kui meie heaolu.

Imetamine on nüüd suht käpas, aga vahel on see siiski suur emotsioonide mäng. Täitsa lõpp ikka, kuidas kuu-kahene beebi peab endaga võitlema. Kui teda järsku suur nälg tabab, võib ta olla kannatamatu ja siis hakkab nutma, kui rinnast sekundite jooksul piima kätte ei saa.

Nuttes aga ei saa üldse ja see ajab teda veel rohkem endast välja. Siis pean talle ütlema: no proovi veel, proovi, sa saad sellega hakkama!
Tema vastu: ei, ma ei suuda!
Ja hakkab röökima.
Ma: no võta end kokku, sa saad hakkama!

On näha, kuidas see pisike olevus tõepoolest enda tunnetega võitleb - püüab keskenduda, aga nutt tuleb ikka peale, aga ta ikka püüab.

Siis on otsustav hetk, kus ta enda üle kontrolli saavutab. Seda on nii selgelt näha, seda otsustavat pöördelist momenti. Ta võtab viimased tahtejõuriismed kokku - ja õnnestub.
Nagu mingi Hollywoodi filmistsenaarium mu rinnal. 
Ma ei pane endast blogisse eriti pilte mitte privaatsuse pärast, vaid sest ma olen kõigil nii kole. Aga sellel, mis Sho täna hommikul klõpsas, ei olegi.

Ühtlasi näete, kelle kõrvad A päris. Õnneks on pea tal nüüd palju suurem kui algul. Algul oli ta päris kõrvahaldjas. Kui ta paarinädalane oli, ütles H: Ta on nagu see tegelane "Sõrmuste isandast". See, mis ta nimi oligi...
Ma (haavunult): Guglunk??
H: Ei-ei, see, keda Orlando mängis. Legolas.
Aga ta niikuinii mõtles tegelt Guglunki.


05.01.18

uut ja vana

Kui me haiglast koju tulime, siis Sho kotis oli mu kalendermärkmik ja pudel rinnapiimaga. Aga piima lekkis pudelist ja märkmik sai rinnapiimaga kokku. Tundus õudselt sümboolne. 

Märkmikusümboolikast veel rääkides - selleks aastaks soetasin väikese märkmiku, sest kavatsen 2018. aastal teha vähem asju, mida märkmikusse märkima peab. 

Kui eelmisele aastale tagasi vaadata, siis suurema osa ajast olin ma rase ja selle foonil toimus kõik muu. Algul olin mures ja muretsemine mõjutas teisi eluvaldkondi, kuni selleni, et  kevadel olin valmis kõik üle parda viskama ja nuttes horisondi suunas jooksma. 
Aga pärast seda, kui mind normaalseks rasedaks kuulutati, rahunesin maha ja kõik muu kuidagi loksus ka paika. 

Umbes pool aastat tsillisin ja tegin neid töid, mille eest raha ei saanud. Teise poole aastast töötasin päris tempokalt, parajalt suurte summade eest.
Selles mõttes äge, et teoreetiliselt võin endale lubada ainult pool aastat tööd teha ja sissetulek on piisav. Aga päriselus on see mure, et ma kunagi ei tea, kas tulevikus ikka tööd on ja seega tsillimise poolaasta pole päris tsillimine, vaid põdemine ja aeg-ajalt endalt küsimine, kas olen ehk töötu. 

Ja siis, detsembri algul sündis beebi A. 

Naljakas, detsembris toimusid ju jõulud ja mu sünna oli ja venna sünna ja me pulmaaastapäev (unustasime ära) ja me deitima hakkamise tähtpäev (10 aastat sai!), aga kui blogi detsembripostitusi vaadata, siis pole neid asju poole sõnagagi maininud. Ei mingit "häid jõule" ega midagi. Lihtsalt elasin nii paralleelmaailmas. 

A sai vahepeal ühekuuseks. 
Kusjuures nüüd ma saan aru, miks räägitakse, et imikuaeg möödub nii kiiresti. Kiiresti seepärast, et iga hetk kestab ainult hetke. Beebi on 1päevane vaid ühe päeva, 2-nädalane ainult ühe päeva... 

Viimasel ajal vaevan end põhiküsimusega, kas võin poissbeebit kiisukeseks kutsuda. Igaks juhuks kutsun kassikeseks. See rohkem matšo ega tekita temas tulevikus identiteedikriisi. 

Ükspäev äiutasin ta magama ASAP Rockyga, "LSD (Love x Sex x Dreams)" - midagi Tokyo ja hallutsinogeenide fännidele.
SBTRKT "Higher" ja Ellie Goulding "Tessellate" osutusid ka heaks unelauluks.

Ei tea, kas olen hea lapsevanem... Mis väärtushinnanguid ma talle kaasa annan? 

Mu maailmavaadet on suures osas mõjutanud South Park. Te arvate, et teen nalja. Ma ei tee nalja.  

Näiteks olen ma peaaegu kindel, et mu teekond ateistiks algas sellest South Parki osast, mis mormoonidest rääkis. Mõtlesin: vaat kui tobedaid asju inimesed tõsimeeli usuvad. Siis hakkasin mõtlema teiste lugude peale ja sellele, mis neid õigupoolest Joseph Smithi omast eristab ja mingi pool aastat hiljem tulin sellest mõttekeerisest välja ateistinärakana. 

Selles mõttes nõme, et näiteks kui last ootasin, siis arst ütles: näed, poiss istus paar aastat pilvepeal ja nüüd tuli jälle alla. 
Mis oli tõenäoliselt lihtsalt selline ilus kujundlik viis öelda, et tuleb jälle poisslaps. 

Aga ma kohe mõtlesin: ei, see poiss, kes "pilve peale" läks ei ole see poiss, kes mul kõhus on.
Need on kaks täiesti erinevat inimest, kellel oleks olnud täiesti erinev elukäik, iseloom, näojooned ja kõik muu.

Tean, et selline mõtteviis lõikab, samas kui idee ühest hingest, kes läbi mitme keha püüdis tulla, aga nüüd lõpuks kohale jõudis, pigem teeks pai. 
Aga mul ongi selline häda küljes, selline uus-ateisti häda, et isegi hingerahu huvides ei anna endaga kompromisse teha, meeldivamaid narratiive kujundada.

Kuidas ma nüüd siia jõudsin...

Njah, umbes et kas olen hea lapsevanem sellisena. Kas saan väärtuskasvatusega hakkama.
Ah tegelikult ma ei mõtle seda tõsiselt. Niisama veeretan sõnu.

Viimasel ajal on argipäev päris mõnusaks läinud. Ei ole olnud enam neid hetki, kus laine üle pea käib. (Ja kas juba ütlesin, et A on imearmas igal ajahetkel?) 

Natuke muret teeb keisrist jäänud arm. Selle ühes otsas on selline mügarik naha all tunda. Ma ei tea, mis see on ja kas see jääb igavesti sinna, aga perearst saadab mu ultrahelisse. Ta ütles, et kui see on song, tuleb operatsioonile minna. 

Pean üldse ettevaatlik olema. Vaatama, et mu läbi lõigatud kõhulihased taastuksid. Diastaas pole naljaasi. Samas, nagu K mulle lohutavalt ütles, parem lõhkine kõht kui midagi muud lõhkist.  
Oh õudu, kui ma oleks pidanud kõigele muule lisaks oma alakeha uute anatoomiliste lahendustega tutvuma hakkama. 
Aga ega lisaopi väljavaade ka ämbritäis rõõmu pole. 

See oli ka nõme, et pidin end keisrilõike järel mitmeid päevi kõhtu süstima. Iga kord palusin Sho vaimseks toeks. 
Ämmaemand õpetas, et süstal peab olema 45kraadise nurga all, et lihasesse ei süstiks. Teise käega kõhupekist kinni ja siis lihtsalt süstid sinna kusagile. 

Aga ühe korra läks mul nässu, süstal ei läinud piisavalt sügavale, vaid jäi naha alla ja siis tegi sellise valge mügariku nahale sellest ravimivedelikust. Mul kadus veri näost ja ma mõtlesin, et suren ära, sest see on rõve ja ma tegin valesti. 

Aga jäägu need jutud.
Kui me too päev perearstilt rongiga koju tulime, siis A natukene nuttis. Siis rahunes maha. Aga hiljem tuli ligi üks naine ja ütles: "Ta nutab nii armsa häälega". 

Ma ei tea, kas ütlesin, aga vähemalt mõtlesin: "Eks ole!" 
Ja rõõmustasin, et maailmas on vähemalt üks inimene veel, kes A nuttu imearmsaks peab. 

Naine ütles: "Kui kaugele see minust on jäänud..."